Reedene päev Atlandil algas täieliku tuulevaikusega, mis märkis kahe
kõrgrõhkkonna vahel kiiluks oleva madalrõhkkonna keskpunkti jõudmist. Kuna
kätte oli saabunud hommikune akude laadimise aeg, siis otsustasime mõttetu
lainetes kõlkumise asendada mootorpurjetamisega, kuid paistis, et Vana meie
plaanidega nõus polnud. Seega esimese hooga katelt käivitada ei õnnestunud.
Remondimeeskonna uurimisel selgus, et viga on suhteliselt lihtne: nimelt
käivitusakust olid jäädavalt lahkunud tööd tegevad elektronid. Proovisime
käivitada tarbeakude pealt, kuid need olid ööga nii tühjaks kurnatud, et
proovimiseks see jäigi. Viimaks saime mootori tööle vöörivindi akuga.
Töölepingu ühepoolselt üles öelnud käivitusaku plaanime St Lucias laevast
maha kirjutada ning kuni uue ametivenna hankimiseni, ülendasime ühe
tarbeakudest käivitusaku seisusesse.
Olles tunnikese diiselpurjega sõitnud, keeras Vana tuulekraanid lahti ja
uued tuuled tabasid meid juba hoopis teiselt halsilt. Sättisime lapid üles
ja tegime mõnusad 5 sõlme kiirust. Selle peale aktiveerus kohe meie
kalanduslüli ja ei tulnudki kaua oodata, kui juba oli üks purakas otsas. See
vintske vennike viskles mis hirmus ja ujus meile vahepeal lausa külg ees
järgi, endal lant suunurgas tolknemas. Kui 150 meetrisest tamiilist oli
sisse kerida jäänud veel viimased 10 meetrit, tegi meie „peaaegu-juba-käes“
saak ühelt laineharjalt meie kalastajatele juba tuttava kadumistriki.
Kustutasime panni alt tule, korjasime kokku valmis pandud fileerimisnoad,
keerasime korgi kinni kala surmamise rummilt ja tegime otsuse, et järgmine
kord väsitame kaua oodatud külalist rohkem ning sissetõmbamise ajaks võtame
purjed maha. Lohutuseks ja kättemaksuks kaladele sõime ära kolm päeva tagasi
kuivama riputatud ja sisse soolatud lendkala ning kuna kvoorum tunnistas
selle igati maitsvaks ja söögikõlbulikuks, siis otsustasime selle projektiga
ka tulevikus jätkata.
Järgmiseks võtsime nõuks meie ilusat päikesekollast gennakeri proovida, kuid
ka sellest projektist saime peale tunnist tihedat askeldamist ainult naha
märjaks, sest selle tuule ja kursiga me teda korralikult vedama ei saanudki.
Kuna kiirus oli endiselt niruvõitu ja päike keevitas mis jaksas, siis
leidsime, et see on nüüd kõige õigem hetk teha üks ujumispeatus keset
Atlandit. Sama korraga sai üle kontrollitud ka laeva põhja olukord, mille
hindasime rahuldavaks. Tagant järele võib öelda, et võrreldes eelnevatega
õnnestus ujumisprojekt 100 protsendiliselt.
Vaatamata tihedale programmile jõudsime me veel tegeleda selliste
projektidega nagu riiete pesu, kümblemine merešampooniga, niiskete
madratsite ja tekkide kuivatamine, prügisorteerimine, pilsikuivatus,
söögivalmistamine ja videoõhtu.
Meie tark pardaarvuti näitab saabumisajaks St. Luciale 15 detsembrit. Seega
ei ole me ARCi ajaloos just kõige kiirem jaht (rekord 11 päeva), aga ka
mitte kõige aeglasem (33 päeva). Meie erinevad katsed taganttuule ja lainega
purjed „liblikas“ sõita on lõppenud koka mahlaka sõimuga, sest potid-pannid
asuvad kohe kõik uljalt oma elu elama.
Hetkel oleme tuulevaikuse tsoonist välja jõudnud ja Stella seilab
kottpimedas öös 7 sõlmese kiirusega juba homse päeva poole. Uute
kirjutamisteni!