Stella-Maris - 8. detsember - 999 meremiili finišini

Laupäev, vist. Nädalapäevad on suhteliselt sassis, sest kõik päevad on üsna
ühetaolise rütmiga. „Päevad sarnased kui neegrid kõrbes…“ ütleb tuntud
mereteemaline lauluviis. Päike tõuseb meil ikka tavaliselt selja tagant ja
täna oli kohe selline teistmoodi ärevus, sest oli lootus minna jäänud
miilide hulk saada ühe koha võrra väiksemaks, ehk alla 1000 nm. Kuna tuule
nurk lasi eelnevatel öödel sõita pisut liiga põhja, siis tegime halsi ja
surusime pisut lõunapoole, mis kahjuks mõjus ka kiirusele. Proovisime küll
erinevaid purjede kombinatsioone, kuid kiirus jäi ikka alla keskmise. Kui
juba tundus, et tänasest päevast midagi suuremat loota ei ole, hakkas meie
landi otsa miski elukas, kes meid meeleheitlikult kursilt välja sikutas.
Kuna olime eelmisest kolmest ilma jäänud, siis nüüd läks lahti tõeline
sagimine ja hetkeks tundus, et pardal on 18 meest, mitte 8. Purjed maha,
vajalikud püügiriistad välja ja kõik tekile puntrasse kokku targutama ja
vette vahtima, koos pressitiimiga, kes kogu ärevat olukorda tulevaste
põlvede tarbeks jäädvustas. Sellel korral aga vedas ja sikutasime laeva 72cm
ja 1.5kg kaaluva ilusa kala. Pärast 1969 aasta ENSV kalaraamatu lappamist
jõudsime konsensusele, et eluka tüübinimetus võiks olla skumbria ehk Atlandi
makrell. Ilus ilma soomusteta ja toredate triipudega purakas. Kuna meil on
pardal siiski kogenud erakorralise meditsiini personal, siis nähes elusat
organismi tekil elu eest visklemas, sekkusid nad otsustavalt. Tervitasime
teist küll rummiga aga ei aidanud muud, kui tuli kirurgiliselt sekkuda.
Kiire lahkamise tulemusena tuvastasid tohtrid surma põhjusena vitamiini
puuduse ja stressi kohanemisel uue keskkonnaga.

Kui kõik olid jõudnud ennast koguda muutsime pisut ka purjestust ja
mässasime tunnikese poomiga ning moodustasime Stella Marise vööri sellise
vahva liblika tüüpi taganttuule purjestuse, et selle sarnast vist üheski
õpikus näha pole olnud. Kuna kogu otsade rägastikust aru saamine nõudis
vähemalt kahte kõrgharidust, siis ristisime lahenduse kassikangaks. Aga
töötas hästi ja kiirus hakkas jälle kasvama. Õhtul sama asja öisteks
vahtideks kokku kerimine lõppes aga ühe meeskonnaliikme jaoks kergemat sorti
põletusvillidega sõrmedel, seega tundub, et teatud olukordades ainult
lühikestest purjetamiskinnastest ei pruugi kasu olla, kui otsad läbi käe
minema kiirustavad.

Samas pidulik „Alla tuhande miili“ õhtusöök, mida kroonis imemaitsev värske
Atlandi makrell andis kõigile uue hingamise ja õhtusesse loojangusse
purjetasime juba meeldivas taganttuules, mille püüdmiseks kasutasime vaid
grooti. Enne loojangut külastas meid umbes poole tunni vältel veel üks
vallatu delfiinide parv, kes mängis ümber laeva kulli. Pigem tundub aga, et
meie oleme neil külas, sest viis kui hästi nad oma loomulikus keskkonnas
liiguvad on igatahes muljetavaldav. Öö möödus seega juba palju parema
käiguga, kuigi öiseid unistavaid vahimehi käis ehmatamas üks suuremat sorti
vaalaline. Puristas pimeduses ja ujus laevaga mõnikümmend minutit kaasa,
kuid ehk meie käitumine suurel ookeanil on muutunud juba nii loomulikuks, et
suur vaal pidas seda rahuldavaks ja kadus pimedusse omi vaala asju ajama.

Laevaga kõik on õnneks jätkuvalt korras ja meeskonnavaim on heal järjel,
seega jätkame oma seiklust päikeseloojangu suunal ning jääme tapvas
niiskuses ja palavuses igatsema kodust lumerookimist ja stabiilset voodit.
Uute uudisteni uuel nädalal.