Stella-Maris - 9. detsember - 2. advent Atlandil

Teine advent merel koos kerge pilvisusega ja 30 kraadise temperatuuriga.
Sellel korral kujunes aga meie tavapärane pühapäev hoopis eriliseks.
Tegeleme siin aktiivselt igasuguste tähtsündmuste väljamõtlemisega ja hetkel
tundub, et tähistamist vajavaid sündmusi tuleb juba liiga palju. Kui juba
pea kaks nädalat muutumatus keskkonnas elada, siis hakkab inimloomus tähele
panema ka iga väiksemat muutust. Pühapäev, teine advent, 2000 miili läbitud,
Kasparil ja Virkol 3 kuud merel jne. Kui kõik langeb ühele päevale paneb see
kokka kõvasti pead murdma, sest kogu värske kraam on juba peenelt
sinihallituseks muutunud ja lihakapis olev kana väidetavalt juba koputas, et
keegi ukse lahti teeks. Aga see ebatavaline pühapäev muutus üsna kiirelt
veel erilisemaks just hetkel, kui olime tegemas püha sideprotsessi
satelliidiga.

Olgu siinkohal öeldud, et järgnevat lõiku palume eriti lugeda kõikidel
meeskonnaliikmete sõpradel, kes on kunagi mõnega meist kalal käinud, või
plaanivad seda millalgi teha. Kui järgnev jutt tundub, kui üks kalamehe
hooplemine, siis andke meile meie väikesed rõõmud andeks. Igatahes venis
kumm, mille otsas kogu kalapüügi atribuutika on kinnitatud ikka väga pikaks
ja lahti läks jälle tavapärane elevil sagimine. Pooled kõõlusid reelingu
äärel ja targutasid, pooled üritasid neid kinni hoida ja ka nina vahele
pista. Ilma suuremalt rabistamata tõmbasime laeva kõrvale ühe suure eluka ja
üritasime teda suurema piraadikonksuga tabada. Mõni kalamees oli kala nähes
suhteliselt kindel, et monstrum pistab meid kõiki kohe nahka ja purjeka
takkapihta. Olime aga kalaraamatut (S. Vitsur, „Atlandi kalu toiduks“,
kirjastus „Valgus“, Tallinn, 1969) juba mitu päeva lugenud ja kuna seal ei
olnud pikemat juttu kaladest, kes klaasplasti sööks, siis see andis julgust
juurde. Viimane lõpp oli üllatavalt lihtne ja juba tervitasime uut sõpra
lõpuste vahele tema esimese ja viimase rummilonksuga. Lahmakas. Kapten
võrdles külalist kalaraamatu joonistega ja ühine otsus oli – vöödiline
tuunikala (Katsuvonus pelamys). Kiire kaalumine ajas isegi meie kaalul pea
sassi ja teisele ringile läinud näidik näitas 11.2kg. Meist vist keegi ei
olnud nii suurt purakat varem otsa saanud ja pealegi on gastronoomilisest
seisukohast tuun justkui jackpot. Pidupäev muutus just täiuslikuks ja meie
meditsiiniline tiim asus patsienti kohe lahkama. Olgu siis dokumenteeritud
ka surma põhjus, milleks sellel korral määrati alkoholiga (eriti rummiga)
liialdamine ja ahnus. Järgnesid praetud tuunikala snäkid, tuunikala
carpaccio ehk „Atlandi äkiline“ ja pidupäeva lõpetas õhtusöök tuunikala
steakidega punase veini kastmes restoranis Stella Maris. Selle sündmuse
tarbeks panime teist korda reisi jooksul rooli Toomase ja istusime kõik
ümber laua. Süütasime lipuvärvides küünla ja kapten avas meie viimase (loe
teise) kvaliteetse punase veini, valasime selle kamba peale 2-te
plastiktopsi ja peale seda üritas igaüks mõnda potti kinni hoida, et kogu
õhtusöök sülle ei langeks. Ülikvaliteetset tuunikala fileed on meil nüüd nii
palju, et osa läks külma ja sööme ka veel tulevatel päevadel. Kirsiks tordil
linastus õhtusel seansil meie messiruumis film „Saatuse iroonia, ehk hüva
leili“.

Muus osas on tuul keeranud palju ühtlasemaks ja oleme juba 2 päev samal
halsil ning sõidame ainult groodiga, mis on lauda ukseks keeratud. See
tundub olema kõige stabiilsem kursi ja tuule nurga suhtes, teised
kombinatsioonid hakkasid natuke liialt koormama ja hakkasid natuke liialt
rapsima. Kuna hoog on normaalne, siis me ei muretse ja eks igaüks teeb
salaja juba arvutusi, mis päeval jala maha saab. Tegelesime rutiinsete
laevatöödega, hooldasime roolisüsteemi ja pesime pesu. Toas on juba inimlik
olla, sooja on kõigest 28.5 kraadi ja niiskus on pisut järgi andnud. Baro
natuke tõuseb ja tuule prognoos näitab üsna ühtlast seisu. Päkapikud veel ei
käi, kuid head poisid oleme olnud küll ja sokid ripuvad kenasti reelingus.