Stella-Maris - 11. detsember - Mees mastis

Täna sai täis kaks nädalat suurel merel. Kuigi käib igapäevane ETA
arvutamine ja finiš on käega katsutavas kauguses, on siiski omamoodi kahju,
et see merereis hakkab lõppema just hetkel, kui meeskond on oma toimetustes
saavutanud teatava igapäevase rütmi ja tasakaalu. Kuigi midagi erilist ei
juhtu ja ka see päev on kõrvalt vaatajale eelmisega sarnane nagu kaks kirjut
koera, siis jäävad meile endale sellest päevast meelde kõik need teiste
jaoks ebaolulised naljad, juhtumised, ilma muutused, jututeemad vahis ning
kõik need muud pisikesed nüansid, mis meie jaoks olulised on.
Näiteks täna võttis Vana ära meie igapäevase kümblemise käigus kaks ämbrit.
No ju oli tal suurpuhastus käimas või läks tal neid rohkem vaja kui meil,
aga ega meil kahju ka pole, Vana on meid seni hoidnud, andis pidustusteks
piraka tuuna ja viimasel ajal hoiab ka sobivat tuult. Ühe teooria kohaselt
oli vanal meie ämbreid vaja, et saaks Kaspari kajuti aknast iga päev mõne
täie sisse visata, sest nagu aamen kirikus, on see ainuke aken, mis
igapäevaselt voodi ära uputab.

Tavapärase ülevaatuse käigus tuvastas meeskond taglases ühe kohe, mis vastu
grooti hõõrus ja purjele augu sisse tahtis närida. Tegemist oli ülemise
vandi alumise talrepi splindiga, mis oli Las Palmases kinni teipimata
jäänud. Mõtlesime küll sadamasse keerata ja asi korda teha, kuid kuna
selgus, et järgmine sadam on alles 500 miili kaugusel, siis ei jäänud muud
üle, kui mees merel masti. Suurte lainetega kipub mast tegema hoogsaid
metronoomi sarnaseid pendeldusi ja tegemist oli üsna ebamugava tööga. Kaspar
keerutas jupp aega postitantsija kombel ümber vandi nii et pea hakkas ringi
käima. Asi sai siiski suurema draamata tehtud ja ülejäänud päeva kuivatasime
asju ning üritasime päikest vältida. Kuivatamine on igapäevane rutiin, sest
õhtupoolikul sajab ja siis läheb sees väga niiskeks.
Lisaks nägime täna öösel kell 2.21 UTC „sabaga tähte“ ehk mingit
kosmoseprahti otse ookeani langemas. Kogu taevas ja veepind sai mitme
sekundi jooksul valgeks just nagu oleks välku löönud. Taevas sirasid tähed
ja ilm oli nii selge, et peegeldus ulatus meie laevani, seega pidi see üsna
lähedal vette langema – nii umbes 7 Nm raadiuses. Ei tea paljud on oma elus
on midagi sellist haruldast vaatepilti näinud ja kogenud ning ega ei tahaks
mõeldagi kui see oleks Stella Marist tabanud. Vist oleks otse läbi laeva
põrutanud?

Igatahes soovime Sullegi oskust tunda rõõmu väikestest asjadest ja nautida
iga hetke mida elu pakub, kuitahes keerulised ei oleks ka tingimused,
positiivse ellusuhtumisega leiab päevast alati oma mõnusa rütmi.
Kirjutamiseni juba homme!